Sisuliselt järjekordne lõikusviis, mida saab kasutada ka metallidega. Põhiline erinevus vesilõikuse ja teiste meetodite vahel on see, et tegemist pole termilise protsessi – vesilõikus ei kasuta lõikamisel kõrget temperatuuri. Tegemist on hoopis mehaanilise protsessiga, kus materjalieemaldus toimub füüsilise kontakti ja erosiooni teel.
Vesilõikuse teeb võimalikuks kiire veejuga, mis väljub otsikust ülehelikiirusel. Vesi üksi siiski ei suudaks nõnda suurt materjalivalikut lõigata. Seega lisatakse veejoale abrasiivosakesi. Tavaliselt on selleks granaadid, mida võib kohata ka tavalisel lihvpaberil.
Kõrgete rõhkude toimel lendavad abrasiivosakesed kõrgel kiirusel vastu lõigatavat materjali, mille tagajärjel toimub järk-järguline lõikeprotsess. Tavaliselt on kasutatavad rõhud 380 MPa juures, aga tänapäevased süsteemid võivad töötada rõhul kuni 650 MPa.
Järk-järguline materjalieemaldus väldib ka temperatuuritõusu. Selle välistab täielikult aga jahutav veejuga. Veejuga on oma teekonnal sirge, tagades niiviisi ka sirge lõike terve materjali paksuse ulatuses.